Olukorrad, kus meie julgusest, kiirusest või oskustest sõltub kellegi elu, on õnneks enamiku jaoks üliharvad. Aga ometi on meil kõigil võimalus päästa ja parandada kümneid, sadu või isegi tuhandeid elusid, olemata selleks mingi superkangelane, vaid lihtsalt … annetaja.

KÜSK ja Heateo Sihtasutus kuulutavad täna välja konkursi, millega kutsutakse inimesi esitama lahendusi erinevatele ühiskonda puudutavatele probleemidele, olgu need näiteks liiklussurmad, laste vaesus, vananev ühiskond või muu.

Et info kogu maailmas toimuvast on internetis igal hetkel vaid mõne kliki kaugusel, on raske pidada tõsiseks mureks toimivate ideede nappust nende ja teiste Eesti elu pärssivate probleemide lahendamiseks. Küll on meil tegu ressursside puudusega, millest olulisemad raha ja inimesed (mis õigupoolest samuti tähendab sageli raha ehk võimalust pühenduda ja tiimi luua).

Võtame näiteks koolikiusamise, mida uuringute järgi kogeb meil iga neljas õpilane. Et seda hulka ette kujutada, mõelge pilgeni täis laulukaare-alusele ja lisage sinna veel pool. Vabaühendus KiVa rakendab juba kolmandat aastat Soomest pärit programmi, mis annab häid tulemusi – ohvrite arv on neis koolides tuntavalt langenud. Probleem? KiVa on seni jõudnud vaid 36 kooli ehk kolme protsendini Eesti õpilastest, ülejäänud 97% tegelemiseks praegu jõudu ei jätku.

Kui riigieelarve hüppelist kasvu pole niipea oodata, on meil ometi võimas ressurss, mis seni selgelt alakasutatud. See lahendus ei nõua seaduste muutmist ja igaüks saab sellega pihta hakata juba täna. Õieti on see nii lihtne, et isegi imelik kirja panna – tuleks hakata rohkem annetama.

Ehkki täielikku ülevaadet heategevast Eestist pole, on tõele kõige lähemal maksuameti andmed, mille järgi annetati 2014. aastal Eesti vabaühendustele 28,3 miljonit eurot. Sellest 40% anonüümselt (näiteks annetustelefonidele helistades) või siis välismaalt, ülejäänu jaguneb pea võrdselt umbes 2500 Eesti ettevõtte ja 59 000 üksikisiku panuse vahel.

Loomulikult pole need summad väikesed, kuid potentsiaali näitab nende sisse vaatamine.

Iga annetaja (kaasa arvatud anonüümsete) kohta on meil neli inimest, kes ei anneta. 145 maailma riiki võrdlevas World Giving Index’is on Eesti sellega viimase kolmandiku alguses, tagapool kõigist naabritest peale Venemaa.

Keskmine Eesti annetaja – ehk siis see üks igast viiest inimesest – annab heategevuseks 1% oma sissetulekust. Meie keskmise palga puhul tähendab see 11 eurot kuus ehk vähem kui 40 senti päevas.

Kui palju kannataks meie isiklik heaolu, kui see summa oleks näiteks kaks või kolm korda suurem?

Ainuüksi hüpe 40 sendilt päevas 80-le (summa, mille puhul me enamasti taksos või kohvikus ütleks pikemalt mõtlemata, et “tagasi pole vaja!”) tõstaks Eesti annetajate panust ühiskondlike probleemide lahendamisse rohkem kui 10 miljoni euro võrra. See võiks veel omakorda mitmekordistuda, kui annetajate ridadesse lisanduvad need, kes praegu seda ei tee.

Miljon eurot tähendaks umbes kolme Toidupanga-suuruse organisatsiooni tegutsemiskulude katmist aastaks.

Et see muutus teoks saaks, on mõistlik loobuda mõtlemast heategevusest kui millestki, mida teha siis, kui selleks muu kõrvalt võimalusi jätkub. See on umbes sama tõhus, nagu plaanida trenni tegemist siis, kui selleks aega leidub, mis praktikas tähendab, et pea igal õhtul on kodune diivan ja telekas siiski mugavam alternatiiv jooksutossude jalgatõmbamisele.

Selle asemel võiksime määrata kindla summa – kellel viis, kellel 50 või 100 eurot –, mille igas kuus heategevuseks anname. Umbes nii, nagu teame, kui palju meil tuleb tasuda elektri või kodulaenu eest, ega kuluta seda raha siis millekski, mis pole nii hädavajalik.

Siit veel samm edasi oleks mõelda, kas mõne praegustest kuludest saaks jätta tegemata, säästmaks rohkem raha heategevuseks. Näiteks: kas mul on vaja uut T-särki või piisab ka olemasolevatest ning see summa tooks kellegi haiguse raviks annetades hoopis suuremat kasu?

Teadmine, et oled aidanud päästa kellegi elu, on ju ometi rohkem väärt kui uus rõivaese?

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes