Kommenteeri

Hanna Martinson: humaanselt ei saa tappa neid, kes tahavad elada

Juba puurides elavad karusloomad viiakse niikuinii tapale. Peame otsustama, millal uusi ohvreid enam peale ei tule.
Foto: Mari-Liis Suvi
„Mina küll armastan päris kasukat. Teil ei ole vist kunagi päris kasukat olnud, siis te ei tea, kui mõnus on pakasega päris kasukas.”

Sellise kommentaari kirjutas üks proua Facebookis loomade eestkoste organisatsiooni Loomus pildi alla, kus koguti allkirju inimestelt, kes nõuavad karusloomafarmide keelustamist. Ilmselt ei teadnud ta, et leidub küll neid, kes on karusnahkset kasukat kandnud ja teavad hästi, kui mõnus see on, kuid ei paneks seda enam ka sundimise peale selga. Näiteks mina. Ja mul on selleks ainult üks mõjuv põhjus: ma armastan loomi. Päriselt.

Minu silm on näinud nii mõndagi dokumentaalfilmi, mille oleks tahtnud nägemata jätta. Naljakas, et sellest kurvast teemast peab üldse rääkima, aga tundub, et inimesed ei ole kursis sellega, mis toimub karusloomafarmides. Praegu tapetakse Eesti karusloomafarmides aastas ligi 100 000 looma. Maailmas on see arv 100 000 000. Karusloomafarmide keelustamist on Eestis arutatud juba 2009. aastast ja põhiline lähtekoht on eetiline: farmides ei ole võimalik tagada loomade heaolu. Peale teiste asjatundjate kirjutavad farmide keelustamisele alla ka zoosemiootik Aleksei Turovski ja Tallinna loomaaia direktor Tiit Maran.

Kui loomad tunnevad emotsioone nagu hirm ja valu, siis ei leia ma ühtegi põhjust sellega mitte arvestada. Eriti kui nende piinad on põhjustanud ebavajaliku luksuskauba tarbijad, kes kasutavad päris karva edevuse ja staatuse sümboliks. Arvestades meie teadmisi loomade bioloogiast ja füsioloogiast, ei ole mingit õigustust neid niimoodi väärkohelda.

Millal lõppeb sellise vägivalla normaliseerimine? Selline loomade kohtlemine ei kuulu tänapäeva maailma. Nende loomade elu on lühike, julm, ebaõiglane ja dikteeritud otseselt inimeste ostuotsustest. Jah, ka sinu.

Heaolu puudus farmides
Kujutage ette, et peate elama 2 x 2-meetrises toas. Te ei saa minna sõbraga jalutama, reisida, käia poes, teha trenni ega kallistada inimest, keda armastate. See, mis on meie igapäeva loomulik osa ja juhitud instinktidest, on nüüd keelatud. Ja kõike seda sinu lühikese elu lõpuni, mil sind tapetakse siis, kui oled saanud kõige elujõulisemaks. Piltlikult öeldes: just selline elu on loomakestel farmides. Piltlikult seetõttu, et selle mõistmiseks on meil vaja empaatiavõimet – me oleme inimesed ja mitte loomad, kuid meie valikud dikteerivad otseselt nende loomade saatust.

Kui me jõuaksime niikaugele, et tagaksime loomadele minimaalsedki paremad elutingimused, ei oleks see enam farmipidajatele kasumlik. Näiteks naaritsad, kes on pooleldi veeloomad, vajavad oma igapäevaeluks veekogu.

Pealegi – ei ole humaanset viisi tappa kedagi, kes ei taha surra. „Humaanse” lisamine „tapmise” ette ei tee olematuks tapmist, vaid inimese süütunde. Rebased tapetakse farmides elektrišokiga – elektroodid asetatakse nii pärakusse kui ka suhu. Mingid hukatakse gaasiga – seegi mõjub üsna piinarikkana.

Karusloomafarmides olevaid loomi ei lase pärast farmide keelustamist keegi puuridest metsa lahti. Nende farmide keelustamine aitaks lõpetada selle lõputu ringi, kus neisse loomi juurde „toodetakse”. Loomad, kes praegu farmides on, surevad paraku karusnaha saamise eesmärgil. Keelustamise tulemusel saaksid aga kõik järgmised loomad päästetud. Peale selle avatakse üle maailma aina uusi farmiloomade varjupaiku, kus päästetud saavad elada oma loomuliku surmani. Eestis ei ole palju karusloomafarme ja tööstus on väike, kuid siiski on vaja mõistlikku üleminekuaega, sest mängus on ka mõnede inimeste töökohad.

Alati on nii tehtud”
Käitun ise lihtsa skeemi järgi: midagi, mida ma ei ole nõus tegema oma koertele, ei tee ma ka teistele loomadele. On välja kujunenud loomad, keda inimene eelistab ja nimetab hellitavalt lemmikloomadeks. Ja siis on teised loomad, kes „on alati elanud puurides” ja „keda on aastatuhandeid peetud farmides”. See, et midagi on pikka aega tehtud, ei tähenda, et see oleks mõistlik või eetiline. Pealegi on karusloomafarminduse iga napp 150 aastat – vaid veidi pikem kui meie riigil.

On rumal öelda: „Alati on nii olnud ja alati jääb nii.” Oleme minevikus pidanud ka orje, aga „millegipärast” see enam nii ei ole. Maailm muutub! Siiski tundub, otsekui oleks vanast kinnihoidmine meie DNA-sse kirjutatud. Olgu selles süüdi eestlaste raske minevik või midagi muud – vägivalda, mida karusloomafarmid sealsetele loomadele valmistavad, ei õigusta miski ja selle ignoreerimist ei saa põhjendada millegi muu kui empaatia puudumisega. Loomade karusloomafarmides pidamine tähendab, et orjus ei ole tegelikult kuhugi kadunud – inimorjus on lihtsalt asendunud loomade orjusega.

Tegutsemiseta kaastunne on kõigest kalk vaatlus

Mind kummitab lause, mille ütles mulle sümpaatne inimene: „Hanna, ma hoian sulle karusloomafarmide teema puhul täiega pöialt ja ma ise ka armastan väga loomi. Aga ma ikka vahel kannan karusnahkset kasukat.” See lause tegi minu, sõnaka inimese, täiesti sõnatuks. Suutsin talle vastata vaid ebaleva naeratusega. Kas tõesti saab loomi armastada inimene, kes kannab seljas sõna otseses mõttes surma ja kelle kasuka tõttu on tapetud mitu kuni mitukümmend kaunist looma?

Moekunstnik Rachel Zoe on öelnud, et stiil on viis ilma rääkimata öelda, kes sa oled. Riietuse kaudu oma suhtumise väljendamine on saanud alguse subkultuuridest, kus riietus on üks eneseväljenduse viise – näiteks hipid, punkarid, skinheedid, emod. Kuidas siis nimetada neid, kes väljendavad oma suhtumist karusnahkset kasukat kandes? Olgu öeldud, et second-hand-kasuka kandmine ei muuda fakti, et selle tõttu on loomad vastu tahtmist surnud. Ehk lihtsalt öeldes: mida kannad, seda usud ja toetad.

Nõudlus loob turu. Kuni ostetakse karusnahka, ei kao ka karusloomafarmid. Õnneks kaotab karusnahk populaarsust. Julget eeskuju on näidanud maailmakuulsad moeloojad nagu DKNY, Michael Kors, Gucci, Versace ja Burberry. Peale selle oli 2018. aasta Londoni moenädal sellise mastaabiga üritustest esimesena täiesti karusnahavaba.

Artikkel ilmus Eesti Päevalehe, Heateo Sihtasutuse ja Kodanikuühiskonna Sihtkapitali ühises artiklisarjas. 

Lisa kommentaar

Email again: