Kommenteeri

Jan Kaus: rääkimine hõbe, kuulamine kuld. Leia endale inimene, keda päriselt kuulata

Koroonaaeg muserdas paljusid üksikuid inimesi. Aidakem neid!

Kuidas vältida või vähendada üksindust? Selle üle on murdnud pead paljud, sellest on kirjutatud nii teaduslikke kui ka õpetlikke raamatuid, mõned inimesed teenivad üksinduse leevendamisega lausa oma igapäevast leiba.

Nii et paari tuhande tähemärgiga seda küsimust ei lahenda. Ent kui keegi nõuaks mult ühesõnalist kiiret lahendust üksinduse leevendamiseks, vastaksin intuitiivselt: kuulamine.

Iseenesest pole sellises vastuses midagi üllatuslikku. Kui inimene otsib teda painava üksindustunde vastu professionaalset abi, on väga võimalik, et abistamine algab abiotsija kuulamisest.

Selles valguses tundub kummaline, et üldjoontes ei peeta kuulamist nõnda oluliseks kui rääkimist – osaliselt ehk seetõttu, et kuulatakse enamasti vaikides, mistõttu jääb mulje, et kuulamine on oma olemuselt vastuvõtt, rääkimisest passiivsem kommunikatsioonivorm.

Ent need, kes on käinud korduvalt laval esinemas, on saanud aimu, et see, kuidas publik etteastet kuulab, võib etteastet tugevalt mõjutada. Teatriinimesed teavad, et ükski etendus pole teisega identne ning selle erinevuses mängivad alati suurt osa need, kes etendust jälgivad.

Seetõttu ei ole kuulamine rääkimisest mingilgi moel tähtsusetum. Rääkida saab muidugi ka ilma kuulaja(te)ta, aga sel juhul ei pane rääkija lihtsalt tähele, et ta ise on ka ühtlasi kuulaja. Ta räägibki iseendaga iseendale.

Võimalik, et kui inimestel puuduks kuulmismeel, siis sellist asja nagu keel – see, mida minagi praegu kasutan – ei eksisteerikski. Vähemalt mitte sellisel kujul. Muidugi, võib väita vastu, et kuulmist saab asendada kiri. Aga ei tasu unustada, et kiri on siiski tekkinud pärast kõnet – pärast seda, kui õpiti üksteise pikki sõnavõtte vahetult kuulama ja neid meeles pidama. Kuigi kuulamine mängib võtmerolli ka kirjutamises – kirjutatu lugemist võib pidada silmadega kuulamiseks.

Tuntud vanarahvatarkus ütleb: rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Inimeste suhtluses võib seda parafraseerida nii: rääkimine hõbe, kuulamine kuld.

Mitte et ma tahaksin rääkimist ja kuulamist tingimata paremusjärjestusse seada, kuigi olen nõus, et me kipume mõnikord liiga palju rääkima ja liiga vähe kuulama. Praegu tahan vaid öelda, et pean kuulamist üheks parimaks vaikimisviisiks, avatud vaikimiseks  nii et kui lugemist saab pidada silmadega kuulamiseks, võib tähelepanelikku kuulamist pidada kõrvadega lugemiseks.

Ja maailma, sealhulgas eriti teisi elusolendeid, peame kuulama isegi mitte iga päev, vaid igal minutil.

Muidugi on oluline, kuidas kuulata ja mida kuulata. Usun, et üksindust võib ravida võimalus teha ennast kellelegi põhjalikult kuuldavaks. Öeldakse, et igal inimesel võiks olla keegi, kellega ta saab vajaduse korral rääkida. Täpsustaksin: igal inimesel võiks olla keegi, kes on nõus teda tähelepanelikult ja kannatlikult kuulama.

Kuidas-küsimus on muidugi äärmiselt oluline: kui kõneleja tajub, et teda ei kuulata, võib ta tunda ennast üksikuna ka rääkides, teis(t)e seltskonnas, samuti ei saa hea kuulamine muutuda ülekuulamiseks – või alakuulamiseks. Seega pole kuulamises midagi enesestmõistetavat, see nõuab harjutamist.

Aga võikski mõelda, et kuulamine kuulub elukestva õppe olulisemate ainete hulka. Mida paremini õpime teist olendit kuulama, seda suuremad võimalused on meil teda sügavuti mõista. Ning mida suuremad võimalused on meil mõista sügavuti teist olendit, seda suuremad võimalused on meil mõista sügavuti iseennast ning sedakaudu oma hirmude ja ängidega paremini hakkama saada.

Teise inimese kuulamine on lihtsaim ja odavaim elu õppimise vorm. Selles, kui keegi on nõus sulle rääkima iseendast, oma lootustest ja hirmudest, peitub alati võimalus saada teada midagi uut – mitte ainult inimeste vahel valitseva dünaamika, vaid ka dünaamika kui elu valitseva toimimisviisi kohta.

Kuulates saab kuulaja võrrelda rääkija elutunnet enda omaga, kaaluda erinevusi ja sarnasusi. Tavaliselt ei nõua kuulamine mingeid eritingimusi – või siis saab need tingimused hetkega ise luua. Kuulamine ei eelda kindlat kellaaega, tehnilisi abivahendeid, broneeringuid ega erialast ettevalmistust, lihtsalt tahet keskenduda teisele inimesele. Kuulata saab istudes, seistes, kõndides. Peaasi et kuulaja püüab ulatuda kõnelejani ja kõneleja kuulajani, et püütakse luua mõistmise ringlust.

Olen ise samuti käinud psühholoogide juures ning hiljem mõelnud, kas ma sain abi ja kuidas. Tavaliselt ei mäleta ma seanssidest ühtegi konkreetset lauset, meeltesse pole surutud ühtegi valgustavat repliiki, ei ühtegi plahvatuslikku ilmutust.

Abisaamise tunde on tekitanud lihtne fenomen: võimalus olla tähelepanelikult kuulatud, kõnelemise ja kuulamise ringlusest tekkinud osadus. Kõigepealt on minu üksindus, minu irdu isedus ning korraga, kellegagi kõneledes ja lastes tollel mu kõnet vastu võtta, on isedusest saanud ühtlasi osadus.

Soovimata mingilgi moel alahinnata psühholoogide tööd – meil kõigil on tegelikult võimalik olla vähemalt ühe inimese hea kuulaja. Julgen isegi arvata, et üksindust võib leevendada nii hea kuulaja leidmine kui ka katse ise hästi kuulata. Seda on meil igaühel võimalus katsetada juba homme. Või juba kohe, praegu. Kuulamine on võimalus, mis on alati õhus, alati käeulatuses.

Lisa kommentaar

Email again: