MIS ON PILDIL VALESTI? | Karl Käsnapuu: elu surmaga ei lõppe. Digimaailma jääd igaveseks

"Surmateemaga on aeg rohkem tegelema hakata! Eriti nüüd, kus meil on antud võimalusi enda mälestused ja kogemused tulevastele põlvkondadele tehnoloogia abil igaveseks pilve peale laadida," kirjutab .

Surm oli pikka aega teemaks, millest vestlemist välditi. Ometi on tegemist millegagi, mis terve inimelu kontekstis üht kaalukaimat rolli mängib ning mida seejuures ainsaks kindlalt ette ennustatavaks sündmuseks võib pidada.

Tavaliselt hakati surmale esimest korda mõtlema alles siis, kui ta möödapääsmatuna teele risti ette jõudis. Olgu tegemist lähedase surma, eluohtliku diagnoosi, või vananemisega kaasnevate probleemidega - kõik need olukorrad vajavad igaljuhul kohanemist.

Surmaga suhestumine on kadunud

Tegelikkusest mööda vaatamine ei muuda aga midagi paremaks - ühiskonnal tervikuna oleks kasulik enda suhtumine ümber kohandada. Elu lõpuga seonduv vajab arvesse võtmist ja läbimõtlemist, sest jätta inimene sellega päris omaette, pole just kõige positiivsem väljavaade.

Sada aastat tagasi, kui surm leidis enamasti aset koduses keskkonnas, õppisid pereliikmed järjepidevalt kogemuse kaudu surmaga suhestuma. Tänu arengutele tervishoiu valdkonnas, surrakse tänapäeval enamasti meditsiiniasutuste seinte vahel ning vanamoodne surmaga suhestumine on kadunud.

Siiski - tänaseks tuleb tõdeda, et surma on hakatud taas tähele panema. Seda näitab hästi näiteks tehnoloogia valdkond, kus elu lõppu puudutavaid küsimuskohti püütakse lahendada üha uute innovaatiliste lahendustega. Maailmas on turule ilmunud üsna erinevaid inimest elu lõpus aidata püüdvaid arendusi. Leidub mitmekesiseid netipõhiseid pärandi koostamise ning matuse planeerimise platvorme, näiteks beyond.life või farewill.com. Ehitatakse digitaalseid arhiive mälestuste kogumiseks, kuhu inimesed saavad salvestada oma loo ja olulised sõnumid lähedastele, olgu heli, video, jutu või muus vormis, näiteks iternal.life või lalo.app.

Lohutama jääb lahkunu digiteisik

Samuti pakutakse tohutult palju erinevaid võimalusi maiste jäänustega tegelemiseks - inimkompostist teemantiteni. Sinna vahele jäävad biournid, kivid, puumatused, veealused korallrahude taastamiseks loodud tuhablokid, vinüülplaadid, tuhakellad jne.

Lisaks pakutakse lahendusi nii digitaalse jalajälje turvaliseks korraldamiseks kui luuakse ka masinõppel põhinevaid süsteeme, mis püüavad võimalikult paljude andmete põhjal inimese digitaalse teisiku genereerida. Esialgu enamasti veel vestlusroboti ehk „boti“, ehk sel puhul „deadbot'ina“ toimivate süsteemide arendajad soovivad kaugemalegi jõuda - kuni võimaliku paljuräägitud tehisliku inimese koopiani välja.

Kõik need lahendused teenivad peamiselt kaht eesmärki - südamerahu pakkumine ning inimese märkamine, ehk inimesele tähenduse omistamine. Need on need aspektid, mis jäid piisava tähelepanuta sel ajal, kui surma teemat välditi. Kui siit maailmast lahkumise peale hakatakse mõtlema viimasel hetkel, kriisiolukorrale reageerivalt positsioonilt, võib südamerahu saavutamine raskeks kujuneda.

Nüüdne paljude elulõpulahendusi pakkuvate startupide loomine näitab aga hästi, et surma teemat enam ei väldita. Hetkel on toimumas nihe reageerivast suhtumisest ettearvestavaks suhtumiseks.

Tehnoloogia sektor on väga võimekas ning võib näha, et valdkond, mida varem pigem vaid matusebüroode pärusmaaks peeti, on hoopis mitmekülgsemaks arenemas. Elu lõpu arvesse võtmine ning surmaks valmistumine hõlmab endas palju rohkem kui vaid pärandi kirjutamine, hauaplatsi valimine ja matuse korraldamine.

Põlvkonnad pilve peale laetud

Heaks näiteks südamerahu ning tähenduse pakkumisest viisil, mis aitab muuta vananemiskogemust positiivsemaks, võib tuua Seattle ettevõtte nimega Lalo näol. Tegemist on virtuaalse interaktiivse albumiga, mida inimesed saavad kasutada ühiste mälestuste kogumiseks ja omavaheliseks jagamiseks. Juan Medina lõi selle startupi peale seda, kui ta oma isa surma järgselt püüdis hoolikalt kokku koguda mälestusi ning suguvõsa genealoogiat puudutava info. Ettevõtmine viis ta kokku erinevate isa tuttavatega ning pani mõistma oma esivanema lugu, mis peale tundis ta lõpuks meelerahu. Nii otsustaski ta arendada keskkonna, kuhu inimesed saavad juba eluajal koguda ühiselt mälestusi, olgu need kirja, pildi, video või muus digitaalselt edastatavas vormis.

Rõõmsameelsetes toonides koduleht mõjub elutervena ning võib ju hästi ette kujutada, kuidas kolme-nelja põlvkonna pärast oleks järeltulijatel huvitav oma esivanemate kohta selgust saada. Samal ajal iga uus põlvkond, kes sinna oma lugusid juurde liidab, tunnetab osalust suuremas tähendusväljas. Seesugune lahendus võtab arvesse inimese ajutisuse pakkudes seejuures nii tähenduslikkust kui südamerahu.

Paneme surma rohkem tähele

Eestis on loodud erinevaid surmakuulutuste ning leinaportaale, kuid vast ei ole need veel väga laialdast kasutamist leidnud. Üheks heaks elu lõppu ja surma teemat ausalt ning otseselt käsitlevaks portaaliks saab nimetada näiteks blogi nimega surmast.ee, kus inimesed jagavad isiklikke surmaga seotud kogemusi.

Samuti leiab sealt näiteks arsti selge kirjelduse selle kohta, kuidas inimene tegelikult sureb. Lisaks leidub seal muul moel surma tähendusvälja käsitlevat ning elu lõpuga seonduvat meelerahu pakkuvat materjali. Tegemist on hea näitega sellest, kuidas surmast võib vabalt vestelda.

Vanaduspõlveks tasub luua lahendusi, mis pakuvad inimesele tähendust. Tundes end olulise osana ümbritsevast maailmast, on inimesed tervemad nii vaimselt kui füüsiliselt. Et surmaga seoses südamerahu leida, oleks hea kui inimesed kohanduks mõttega, et elu on ajutine ning ühiskonnale tervikuna on kasulik, kui seda lõpu osa ka tähele panna.